Inimesed ekslevad ringi täiesti abitult… Nad väidavad end olevat vabad.
Tegelikult on nad üle parda heitnud nii kaardi, kompassi, tüüri kui ka teadmise eesmärgist.
Nad on vabad…, - vabad kõigest peale karide, tormide ja talumatu mõttetuse, ning sinna ja tänna paisatud tühise tundelainetuse.
Kõrgeltarenenud teadus on inimese jätnud ilma eesmärgist. Loogika on viinud ta ummikusse…

Ta vajab väljapääsu!

Kas ta leiab selle usus Jumalasse? Kindel on see, et seda pole leitud uskmatuses.
Kasutuse ja mõttetuse tunne on vallanud inimesi kogu maailmas. Eriti teravalt vaevab see inimesi, kes nimetavad end kristlasteks. See on see kontingent inimesi, kes vabatahtlikult on ennast ilma jätnud maailma rõõmudest, aga nad ei ole ka kunagi osa saanud rõõmudest, mis kaasnevad olemisel Temas – Jumalas.
Nad on tükk-tüki järel ära andnud endast seda, mis neil oli… - midagi vastu saamata – ja lõpuks nad avastavad, et kaotatud on kõik.

Kas Jumala tõotused siis nende kohta ei kehti?

  

See muutub iga päevaga troostitumaks, mõttetumaks ... Tugevamad nendest hakkavad jällegi ammutama maailmast ja teostama ennast läbi maailma. Nõrgemad nendest aga langevad veelgi sügavamale kõiketapvasse religiooni ... Neist saavad ELAVA Jumala vaenlased. Nad hakkavad teenima oma jumalaid - kullast jumalaid.

Ja seda ei tule otsida mitte väljaspool kirikut ehk kogudust - nagu nad ise oma organisatsiooni nimetavad. Nad ei anna endale aru, et nende organisatsioonil ei ole midagi ühist PIIBELLIKU KOGUDUSEGA.